WTF, miks mina? Minu teekond MasterChefi kohtunikuks

Märtsis 2025 nägin keset tööpäeva kella ekraanil Triin Luhatsi kirja. Pealkirjast jõudsin lugeda midagi stiilis „MasterChef Professionaalid…“.

Esimene mõte oli kohe: „Kurat, sinna võistlema küll minna ei taha.“

Hiljem, kui service’is paus tekkis, võtsin telefoni välja ja lugesin kirja korralikult läbi. Siis sain aru, et mind ei kutsutud võistlema. Mind taheti kohtunikuks.

WTF. Päriselt ka – miks mina?

See tundus täiesti ebareaalne. Ühelt poolt oli muidugi meeletu au, aga teiselt poolt käis peast läbi umbes miljon küsimust. Kas ma saan hakkama? Mida minult oodatakse? Kui vaba ma võin olla? Ja kuidas see kõik üldse välja hakkab nägema?

Aga selliste võimalustega on vist nii, et kui need uksele koputavad, tuleb uks lahti teha. Isegi siis, kui sees on korralik teadmatus.

Aus, aga mitte kuri

Kohtunikuna ei tahtnud ma mängida kedagi, kes ma päriselt ei ole. Minu jaoks ei tähenda aus tagasiside seda, et peab olema kuri või kellegi töö maatasa tegema.

Kui midagi ei ole hästi, tuleb seda öelda. Aga tuleb osata ka seletada, miks see ei tööta ja kuidas saaks paremini.

Professionaalses köögis ei saa peita kõike ilusa taldriku taha. Tehnika peab olema paigas. Maitsed peavad töötama. Kui teed klassikalist rooga, pead kõigepealt teadma, mis selle roa mõte üldse on.

Minu eesmärk oli olla aus ja otsekohene.

Kõige raskem ei olnud toit

Enne võtteid oleksin arvanud, et kõige keerulisem osa saab olema inimeste hindamine või nende koju saatmine. Tegelikult oli minu jaoks kõige raskem hoopis kaamerate ees esinemine.

Ugandis, köögis, üritustel või oma inimeste keskel võin rääkida täiesti vabalt. Seal tuleb jutt minu enda peast ja minu enda rütmis. Kaamerate ees, eriti võõraste või etteantud tekstidega, tekkis aga mingi täiesti uus lukk.

Ma ei teadnud alati, kui vabalt võin olla või kui palju „päris Silverit“ kaamera ette lubada. Mõni sõber ütles hiljem, et saates ei olnud päris seda Silverit, keda nemad tunnevad. Saan sellest täitsa aru.

Müts maha Ormi ja Õie ees. Nende võime kaamerate keskel vabalt tegutseda ja samal ajal kõik vajalik edasi anda on omaette oskus.

Kui mulle kunagi veel mõni sarnane pakkumine peaks tulema, võtan raudselt enne näitlemis- või esinemiscoach’ilt mõned eratunnid. Mitte selleks, et hakata kedagi mängima, vaid selleks, et suudaksin kaamera ees sama vabalt olla nagu köögis.

Tallega mängu

Kuuendas episoodis jõudis saatesse minu enda ülesanne – talle rümba käsitlemine.

See teema on mulle väga südamelähedane. Tallel on palju enamat kui ainult karré või filee. Kahjuks on Eestis praktilist rümpade käsitlemise õpet üsna vähe. Pilti võib koolis näha, aga sellest ei teki veel käelist oskust.

Ka mina õppisin terve rümba kasutamist alles Norras. Suur tänu Kim Jensenile, kes selle maailma mulle avas ja võimaldas päriselt käed külge panna.

MasterChefis näitasin talle lõhkumise ühe korra ette ning Kim ja Dmitri pidid kohe ise tegutsema. Arvestades, et nad õppisid seda sõna otseses mõttes lennult, said mõlemad väga hästi hakkama. Dmitri võttis info eriti kiiresti vastu ja pani selle kohe praktikasse.

Minu jaoks oli üks saate kõige ägedamaid hetki aga hoopis pärast salvestust. Erik tuli juurde ja küsis: „Millal mul need rümbapäevad on?“. Ta tahtis teema põhjalikumalt selgeks õppida. Siis tekkis tunne, et minu aastatepikkune jäärapäine rümpade kallal pusimine hakkab vilja kandma. Kui üks inimene saab saatest tõuke midagi päriselt juurde õppida, siis on sellel juba väärtus olemas.

Maapirn, kaseiin ja kadunud elekter

Üks eredamalt meelde jäänud ülesanne oli maapirn kolmes tekstuuris.

Võistlejad said vaevu tööle hakata, kui hakkasime järjest uusi takistusi teatama. Kõigepealt selgus umbes 20 minutit hiljem, et kaseiini kasutada ei tohi. Seejärel kadus elekter.

Siis hakkasid võistlejad ropendama. Ausalt öeldes saan neist täiesti aru.

Köögis võib sul olla maailma parim plaan, aga kui tingimused muutuvad, pead suutma kohe ümber lülituda. Just see eristabki head professionaali – mitte ainult oskus valmistada midagi ideaalsetes tingimustes, vaid võime kaose keskel lahendus leida.

Taldrik räägib inimese kohta päris palju

Esimestes saadetes tõid võistlejad kohtunikele oma toidu ja tutvustasid ennast. Mina ei teadnud eelnevalt, kes nad on või millise taustaga nad tulevad.

Olin pikalt Norras elanud ega olnud Eesti restoranimaailma kõikide nimede ja tegemistega kursis.

See tegi asja tegelikult väga huvitavaks. Inimest tundmata pidin vaatama ainult taldrikut. Ning juba esimeste roogade järgi oli päris selgelt näha, milline on kellegi tehniline võimekus, kogemus ja käekiri. Mäletan hästi, kui Kim oma taldriku tõi. Vaatasin seda ja mõtlesin sisimas: „Raudselt on sellel tüübil Michelini taust.“

Taldrik lihtsalt ütles seda.

Hiljem tuligi välja, et tal oli päris pikk Michelini-kogemus. Kim oli kogu hooaja jooksul väga stabiilne – rahulik, tehniline ja ühtlaselt tugev.

Keegi ei olnud kaitstud

Kõige eredamalt jäi võistlejatest mulle ehk meelde Riho. Ta paugutas ülitugevalt ning meil oli tunne, et see mees on 110% finaalis. Mees tegi fenomenaalse vuti. Väga äge lähenemine. Ning konservide voorus- Part, metsmaasikas, kurgivedeliku ja saia espuma ning roosilehed - WTF mis kombo ja kui hea. Nagu Orm ütles, et peab ajule restarti tegema. Siis tuli aga võileivaülesanne, mis osutus tema komistuskiviks, ja koju ta läks. See näitas väga selgelt, et selles võistluses ei olnud keegi „safe“. Varasemad võidud ei päästnud ning väga tugev kokk võis ühe ebaõnnestunud ülesandega välja langeda. See tegi hindamise ka emotsionaalselt raskemaks. Mingist hetkest ei hinnanud sa enam lihtsalt taldrikuid. Sa teadsid neid inimesi, olid näinud nende arengut ja saanud aru, kui palju nad kogu sellesse protsessi panustasid.

Aga lõpuks tuli ikkagi hinnata seda toitu, mis sel hetkel meie ees oli.

Kui sein on köökide vahel

Uhh… lõpp läheb aina raskemaks. Nii hindamise kui ka emotsionaalselt. Kõik neli meest on mega kõvad ässad. Tase on täiesti max out. Sügav kummardus nende ees. Esimeses voorus pidid Erik, Dmitri, Pavel ja Kim tegema paarides “copy-paste” roa – sama roog, aga sein vahel. Kommunikatsioon oli selle ülesande kuningas. Täpselt nagu päris profi köögis. Olen ka ise pidanud seletama taldrikut läbi telefoni samal ajal mujal asju ajades… ulme keeruline. Köögis, kus töötab rohkem kui üks kokk, on suhtlus sama tähtis kui nuga. Vooru võitsid Dmitri ja Erik, mis andis Dmitrile automaatselt pääsu finaali.

Teine väljakutse: tee roog, mis on inspireeritud maalist.

Erik — Situatsioon II

Kim — Itaalia maastik

Pavel — Absindijoojad (oi jummel kui keeruline…)

Kimil oli tänuväärne lõuend – palju rohelisi ja kollaseid, itaalia köök on talle kodune. Erikul tuli väga õrn ja puhas roog, täpselt tema karakteri nägu. Pavel aga… Must-valge, sünge ja keeruline maal.

Visuaalselt ja mõttelt sai ta sellega SUPER hästi hakkama. Aga see tindi maitse tappis kahjuks kogu taldriku. Arutelu oli palju, väga palju. Ja lõpuks tuli raske otsus teha. Pavel Gurjanov – MEGA äss oled.

Su intro toidujuttudes… ulme. Aupaklikult kuulasin – ma pole pooltki seda, mis sina oma teel saavutanud. Ootan huviga sinuga koostööd teha.

Teised aga… Finaalis näeme.

Erik, Dmitri ja Kim

Hooaja lõpus olid alles Erik, Dmitri ja Kim. Kõik kolm jõudsid sinna täiesti erineva käekirja ja teekonnaga.

Eriku teekond oli ausalt öeldes fenomenaalne. Ühel hetkel oleks ta ühe üsna loogikaväliselt taldrikule jäetud toore baklažaani pärast peaaegu koju läinud. Tundub, et baklažaanist sai talle pikemaks ajaks „parim sõber“.

Aga siis toimus temas mingi klikk. Ei teagi, kas pärast Ormi motivatsioonikõnet või midagi muud, kuid ta tõusis nagu fööniks tuhast ja hakkas korralikult paugutama.

Eriku finaalimenüü oli inspireeritud tema parimatest Mon Repos’ ajast pärit roogadest. Pärast saadet vahetas ta töökohta ning liikus Mon Repos’st Riva peakokaks. Seetõttu oli see menüü tema jaoks justkui tänu, kokkuvõte ja hüvastijätt ühe olulise peatükiga oma karjääris.

See andis menüüle hoopis teise emotsionaalse mõõtme. Need ei olnud lihtsalt finaaliks kokku pandud road, vaid tema enda lugu ning austusavaldus kohale, kus ta oli pikalt töötanud ja arenenud.

Dmitri oli teistsugune. Suur, rahulik, stabiilne ja järjekindel. Talle lõhkumisel avaldas mulle eriti muljet see, kuidas ta võttis info lennult vastu ning rakendas selle kohe praktikas.

Kohtunikena arutasime omavahel, et kui tuleb Õie „spordipäev“, siis on see tõenäoliselt saade, kus Dmitri koju läheb. Aga elu keeras teisiti – ta võitis eelmise ülesande ja sai rõdul istudes teiste higistamist nautida.

Tema finaalimenüü oli inspireeritud tervest MasterChefi hooajast. See oli suur risk, sest ta sidus üheks tervikuks kogu oma teekonna. Dmitri ütles hooaja jooksul päris tihti: „Ma pole seda kunagi varem teinud.“

Ja siis tegi ikkagi.

Kim oli kogu hooaja vältel väga stabiilne. Juba tema esimest taldrikut nähes mõtlesin, et sellel tüüp paneb tugevalt. Tema käekiri lihtsalt ütles seda. Hiljem tuli välja, et mu sisetunne oli õige.

Müts maha kõigi kolme – Eriku, Dmitri ja Kimi – ees. Kõik kolm olid väga erinevad, aga meeletult tugevad.

Mis juhtus pärast saadet?

MasterChef ei lõppenud minu jaoks viimase võttepäevaga.

Pärast saadet tegime Ugandi lipusaalis korraliku ühiskokkamiste sarja MasterChefi võistlejate Riho, Eriku, Dmitri, Paveli ja Kimiga.

Iga õhtu koosnes kuuest käigust: kaks rooga minult, kaks külaliselt ning kaks rooga lõime koos.

Need õhtud ei olnud duellid. Minu jaoks on kooskokkamise kõige olulisem mõte, et mina õpin teiselt kokalt midagi ja ehk õpib tema midagi minult. Sama oluline on, et meil endal oleks tore ning kliendid saaksid elamusterohke ja meeldejääva õhtu.

Üks täiesti priceless osa sellest sarjast olid köögijutud. Need vestlused, mis said räägitud nii töö käigus köögis kui ka hiljem minu juures. Just sellistes juttudes jagatakse kogemusi ja lugusid, mida retseptiraamatutest ega telesaatest kunagi ei leia. Sealt ka tekkis mõte - Äkki kunagi teha midagi sellist - vabas vormis kokata avatud köögis ja rääkida erinevaid lugusid mida rahvas kuulata saab keset service’it

Need õhtud näitasid mulle, et saates tekkinud sidemed elavad edasi ka väljaspool teleekraani.

Kas ma teeksin seda uuesti?

Kogu gäng. Nii “vähe” oligi vaja inimesi, et tekkiks üks äge saade :)

Jah. Teeksin küll.

Ma ei oleks elus arvanud, et mulle midagi sellist üldse pakutakse. Kustumatu mälestus on juba esimene meil, mille sain Triin Luhatsilt. Kui olin kirja läbi lugenud, seedisin päris pikalt, mis just juhtus.

Olin üsna kindel, et pärast casting’ut see võimalus mulle ei tule. Aga tuli.

Ja siis läks käima meeletu masinavärk. Ulme oli näha, kuidas nii suure saate tegemine päriselt toimib. Kõik on oma ala spetsialistid ning asjad liiguvad nagu kellavärk. Kaamera ees paistavad mõned inimesed, aga tegelikult töötab saate nimel meeletult suur meeskond. Kõiki nimeliselt ei jõua siin tänada, aga te kõik olite ägedad.

Eriti tahan tänada Kaupo Karelsoni selle võimaluse, meeletu kannatlikkuse ja väga tugeva toe eest. Kaupo pidi ikka üksjagu minu mähkimisi ära kannatama.

Suur tänu Triinule, kes hoidis kogu protsessi ja ajagraafikut koos ning oli mulle algusest peale toeks.

Aitäh Kaidi Kleinile, kes oli kannatlik teine hääl mu kõrvas – ja aeg-ajalt vist ka otse mu peas.

Samuti suur tänu Kaidile ja Villule, kes vaatasid läbi meeletu hulga materjali ning lõikasid sellest kokku väga ägeda saate. Alles selle protsessi sees olles saad aru, kui palju tööd on ühe eetris nähtava minuti taga.

Eraldi tahan tänada Siim Jürgensoni ja Karolin Jürgensoni, kes vedasid kogu tehnilise toidupoole tausta.

Võistlejal blender ei tööta – „Siim!“

Võistlejal sai koor otsa – „Siim!“

Kellelgi on grilli vaja – „Siim!“

Neid hüüatusi kuulsin vist rohkem kui kümme korda päevas. Ausalt. Ütleme nii, et ilma Siimuta oleks pool stuudiot seisnud ja teine pool närvis.

Suur tänu ka Orm Ojale. Kadestan su saatejuhtimise oskust, rääkimata kokanduslikust taustast. Üliäge kuju ning sinu nõuanded kaamera ees olemise kohta olid mulle meeletult väärtuslikud.

Ja Õie – oma sära, särtsu ning positiivse energiaga ei täida sa ainult ruumi, vaid terve stuudio. Teilt mõlemalt õppisin tohutult palju.

Ma ei oleks elus arvanud, et kaamera ees olemine võib nii raske olla. Seal sain väga selgelt aru, kui suur amatöör ma selles rollis tegelikult olin. Täna vaatan saatejuhte hoopis teise pilguga.

Pean ennast loomult üsna rahulikuks inimeseks, aga see, mis minu sees võttepäevadel toimus, oli päris hull. Seisin lihtsalt paigal, vaatasin aeg-ajalt kella – ja pulss oli esimestel võttepäevadel üle 120.

Lihtsalt seistes. Kreisi, ma ütlen.

Kui tulevikus peaks veel midagi sarnast tulema, loen tekstid korralikult peegli ees läbi. Ja ilmselt lähen enne ka mõnele näitlemis- või esinemiskursusele. Mitte selleks, et hakata kedagi teist mängima, vaid et suudaksin kaamera ees olla sama vabalt nagu oma köögis.

Ja teie, võistlejad. Kõik kaksteist. Rsk, ässad olete!

Mul oli teilt tohutult palju õppida. Need šedöövrid, mida te sellises stressikeskkonnas valmis tegite… vau. Meie võisime kohtunikelaua taga targutada, aga teie olite need, kes pidid piiratud aja, kaamerate ja pidevalt muutuva surve all päriselt toidu valmis tegema.

Sügav kummardus.

Kõik võistlejad ja muidugi võitja Kim esiplaanil

Kõike seda on siiani raske sõnadesse panna.

Kui ma märtsis Triinu kirja kella ekraanilt nägin, ei osanud ma arvata, kui palju üks meil võib mu elu muuta.

Kustumatu mälestus. Elu on üks korralik seiklus, ma ütlen.

Fotod: Harry Tiits