Kuidas üks juhuslik e-kiri mind Norra mägedesse viis

See on minu, Jane, lugu sellest, kuidas mõnikord muudab elu suunda suur otsus – ja mõnikord piisab täiesti suvalisest e-kirjast.

Olin parasjagu kolimas Tallinnast Pärnusse. Tahtsin kooli minna, vaheldust ja üleüldse midagi uut. Kuskil kogu selle protsessi keskel potsatas mu postkasti kiri täiesti võõralt inimeselt, kes rääkis võimalusest minna tööle Norra suusakuurorti. Norra ei olnud ausalt öeldes minu plaanides mitte kusagil. Küll aga olin juba pubekaeast saati unistanud sellest, et ühel päeval lähen üheks hooajaks Austria suusakuurorti après-ski baari tööle. Nii et päris võõras see mõte siiski ei olnud.

Umbes 50 e-kirja hiljem oli plaan selge: kolin Norra.

E-kiri, millest kogu see seiklus alguse sai.

Mu vanaema tuletab mulle siiamaani aeg-ajalt meelde, et kui ma midagi pähe võtan, siis üldjuhul ma selle ka ära teen. Mulle soovitati küll korduvalt, et äkki läheks enne vaataks korra, mis koht see üldse on.

Ei. Pakkisin oma väikese VW Golfi laeni asju täis – koos kassi, toalillede ja põhimõtteliselt kogu oma eluga – ning hakkasin sõitma.

Siit ei olnud enam tagasiteed

ESIMENE TALV NOREFJELLIS

Jõudsin kohale oktoobri lõpus ja töö pidi tasapisi algama novembris. Esimesed nädalad olid veidrad. Täiesti võõras koht, võõrad inimesed ja uus elu. Paar nädalat pärast saabumist otsustas ka Golf, et tal on sellest seiklusest küllalt, ja vajas üsna tõsist remonti.

Aga kui lumi maha tuli ja hooaeg päriselt käima läks, muutus kõik. Minu tööks Norefjellhyttas oli restoraniteenindus ja tubade koristamine. Üsna kiiresti sain aru, kummas ma ennast kodusemalt tunnen. Koristamisega sain hakkama, aga teenindus oli ikka selgelt minu teema. Alguses suhtlesin külalistega inglise keeles. Õnneks avastasin kiiresti, et Norras ei ole see mingi probleem – inglise keelt rääkisid vabalt nii noored, vanad kui ka lapsed.

Ja loomulikult sai suusatada ja lauatada. Palju. Nii palju, et hooaja lõpuks olin jõudnud punkti, kus kui ilm ei olnud ideaalne, siis ei viitsinud enam mäele minnagi. Kõik, kes mäel käivad, teavad seda tunnet, kui saad hommikul esimesena värskelt hooldatud rajale. Töötajad pääsesid mäele umbes pool tundi enne tavakülalisi ja päris tihti olimegi seal täiesti esimestena.

Ideaalne rada, vaikus ja päikesetõus mägede kohal. Seda tunnet on keeruline üle trumbata.

Omaette seiklus oli muidugi pärast tööd koju saamine. Mägi pandi kinni umbes kell viis, restoranitöötaja tööpäev lõppes aga kõige varem kümne paiku õhtul. Seega tuli alla sõita suletud mäel, pimedas ja olenevalt kellaajast kas juba hooldatud või veel hooldamata radadel. Väga soovitatav ei olnud kellelegi silma jääda.

Aga need täiskuuööd, kus tuli keset mäge lihtsalt seisma jääda ja korraks ringi vaadata... Ausalt, see oli parem kui ükski Austria après-ski baar, millest ma teismelisena unistanud olin.

KOHT, KUS DETAILID HAKKASID PÄRISEL LUGEMA

Norefjellhytta oli väike. Ja just see õpetas mulle külalislahkuse kohta midagi, mida ma suuremates restoranides varem niimoodi märganud ei olnud.

Me tegime külalistele check-in'i, juhatasime nad tubadesse ja võtsime nad õhtusöögil uuesti vastu. Samade inimestega sai õhtu jooksul pikalt rääkida – mitte ainult menüüst või sellest, kas vein maitses, vaid elust, reisimisest ja täiesti juhuslikest asjadest. Sa õppisid oma külalisi tundma. Samal ajal õppisin märkama detaile.

Suures restoranis, kus igaühel on oma konkreetne töö, võib vaatenurk väga lihtsalt kitsaks minna. Üks vaatab oma laudu, teine baari, kolmas kööki. Norefjellhyttas pidime nägema tervet maja. Kas kuuseoksad laual näevad head välja? Kas kõik lambipirnid põlevad? Kas külalise tuba on korras? Kas restoran on valmis? Kas keegi vajab midagi enne, kui ta seda ise küsima peab?

Iga väike detail loeb. Väiksemal või suuremal määral, aga loeb. See mõte on mulle sealt ajast külge jäänud.

TEISELE POOLE NORRAT

Kevade saabudes tuli teha järgmine otsus. Norefjellis suvel suurt midagi ei toimunud ning valik oli sisuliselt kahe vahel: jääda või pakkida jälle kogu elu kokku ja kolida teisele poole riiki. Valituks jäi loomulikult teine variant. Silver sai tööpakkumise Kristiansundi ja mina läksin kaasa, kuigi mul endal seal veel töökohta ei olnud. Jälle kogu kola kokku ja minek.

Kristiansundis osutus juba korteri leidmine omaette ettevõtmiseks. Hinnad olid Norefjelliga võrreldes palju kõrgemad ja esimest korda tundsime ka päriselt, et välismaalasele ei taheta tingimata sama hea meelega korterit üürida kui kohalikule. Lõpuks leidsime siiski koha – imelises asukohas ja meie õnneks ka sellise hinnaga, mida saime endale lubada. Mina sain üsna kiiresti tööle samasse hotelli. Suvi möödus klassikalise suure hotelli rütmis: bussigrupid, suured üritused, vahele mõned väiksemad lauad. Kõik oli iseenesest hästi. Aga see ei olnud päris see.

Kristiansundis ei olnud suusamäge, aga selle eest oli pea igas suunas ookeanivaade

Sügisel sai töö otsa ja tuli vastu võtta järgmine raske otsus: Eestisse tagasi. Golf sai jälle kraami täis pakitud ja algas sõit koju. Otse laeva pealt läksin töövestlusele ning mu järgmine peatükk algas hoopis Tartus.

VAPIANO - TÄIESTI TEINE MAAILM

Järgmised paar aastat töötasin Vapianos.

Kui Norefjellhytta oli väike, personaalne ja paindlik, siis Vapiano oli sisuliselt selle täielik vastand. Kõik käis süsteemi järgi. Kõige jaoks oli retsept. Kõige jaoks oli juhend. Kõik oli mõõdetud, loetud ja paika pandud.

Ja sealt sain jälle täiesti teistsuguse kooli. Õppisin töötama suure meeskonnaga. Juhtima inimesi. Arvestama väga erinevate isiksustega. Mõistma, miks protsessid ja standardid on vajalikud ning kuidas panna suur hulk inimesi ühes suunas liikuma. Kuni ühel päeval vaatasin telefoni ja nägin, et helistab Kim Norrast. Võtsin vastu. „What you doing??“

Selgus, et Norefjellhyttasse oli vaja restorani juhatajat. Selleks ajaks oli ka Silveri tee juba tagasi sinna viinud. Olin tegelikult kogu aeg kuskil enda peas hoidnud lahti võimalust, et äkki kunagi lähen tagasi. Nii et kui päris aus olla, oli otsus tehtud ilmselt juba enne, kui ma sellele kõnele vastasin.

SAMA MAJA, TÄIESTI UUS VASTUTUS

Tagasi Norefjellhyttasse jõudes oli seekord kõik tuttav. Aga minu töö enam mitte. Kui esimesel korral sain olla teenindaja, kelle ülesanne oli ise väga hästi teenindada, siis nüüd pidin tagama, et ka teised teeksid seda samal tasemel.

See oli level up.

Mul tuli hakata looma süsteeme, muutma olemasolevaid, õpetama inimesi ja vastutama palju rohkema eest. Teenindus ja köök pidid omavahel toimima. Meie pidime mõistma, mis on köögi jaoks oluline, ja köök pidi mõistma, mis toimub saalis. Lisaks tuli loomulikult teha kõike muud. Check-in'id ja check-out'id. Restorani telefon. Broneeringud. Töögraafikud. Kaubatellimused. Koristamine.

Ja hommikusöögid. Võiks ju mõelda, et mis seal siis on – teed omleti ja võileiva. Aga probleem oli selles, et hommikusöök tuli serveerida inimestele, kelle eelmise õhtu õhtusöök oli suure tõenäosusega nende “sokid jalast löönud”. Nii et õppisin ka selle ära.

ÜKSKORD TULI PALJU LUND JA TÄPSELT “ÕIGE NURGA ALT”.

Muidugi ei tähendanud restoranijuhi amet Norefjellis seda, et istud kuskil kontoris ja teed graafikuid. Üks eredamaid mälestusi on päev, kui pidime kolmekesi maja taga asuvat teerada lahti kaevama. See oli täiesti täis tuisanud. Labidate ja masinaga läks meil selle peale kaheksa tundi. Kolm inimest. Kaheksa tundi. 24 töötundi lumerookimist. Sellised asjad panevad ametijuhendi mõiste natuke teise valgusesse.

See oli alles algus

KUI RAHULIK MÄGIRESTORAN MUUTUS PÄEVAGA HULLUMAJAKS

Norefjellhytta õhtusöök oli enamasti rahulik. Majja mahtus umbes 40 inimest. Õhtusöök kulges aeglaselt, mõnusalt ja personaalselt. Siis tuli kevad. Terrass ja välibaar avati ning seesama väike maja muutus lõunasel ajal üheks mäe populaarsemaks kohaks. Päeva jooksul võis läbi käia umbes 200 inimest tunnis. Ja need inimesed ei tahtnud rahulikult kolm tundi õhtust süüa. Nad tahtsid süüa ja juua. Kohe. Baaris võttis üks inimene raha ja teine valas jooke. Siiani on mällu sööbinud üks väga konkreetne heli – kümnete suusasaabaste kolin puidust terrassil. Ja ma saan nüüd täiesti aru ka sellest, miks norrakatel pole talvel alati kindaid ega jopet. Mingil hetkel lihtsalt harjud külmaga ära. Vahepeal näpistab, aga küll üle läheb.

PÅSKE

Norra lihavõtted on täiesti omaette nähtus. Pered lähevad umbes kümneks päevaks mägedesse ja restoranid on hommikust õhtuni inimesi täis. All hands on deck. iga päev. Põhikohaga töötajatele tähendas see kümmet järjestikust pikka tööpäeva. Viimast push'i enne hooaja lõppu. Ma pole päris kindel, kas viimastel päevadel kellegi peas enam midagi peale autopiloodi toimus.

Lisaks oli kogu selleks perioodiks vaja kaup ette ära planeerida. Mägedesse ei sõida kaubaauto niikuinii iga hetk ning pühade ajal ei tulnud seda üldse. Seega saabus enne lihavõtteid majja korraga nii palju kaupa, et tagaruumides oli vahepeal keeruline liikuda. Ja siis hakkas peas kummitama järgmine probleem: pärast lihavõtteid saabub Norefjelli sisuliselt pooleks aastaks vaikus. Mis saab siis, kui kümme kasti õlut üle jääb? Ei jäänud. Millegipärast mitte kunagi. Kaubavarude planeerimine oli omaette väga hea kool – kõike peab olema piisavalt, aga midagi ei taha pärast hooaja lõppu mägede kaupa alles jätta. Vahel läks arvutus muidugi veidi loomingulisemaks. Nii sattus majja kogemata umbes kolme aasta varu joogikõrsi ja ilmselt järgmise kümne aasta jagu nõudepesusvamme.

Õnneks need vähemalt pahaks ei lähe.

NORRA KEEL

Mul on keelte peale alati üsna hea vaist olnud. Koolist olid mul olemas saksa ja inglise keel ning Norras avastasin üsna kiiresti, et norra keel on justkui midagi nende kahe vahepealset. Minu süsteem oli lihtne. Kui aru ei saa, mõtle inglise keele peale, Kui see ei tööta, mõtle saksa keele peale. Ja kui sealt ka abi ei tule, ütle eesti keeles – midagi ikka klapib. Esimese hooaja lõpuks suutsin lauateeninduse norra keeles ära teha nii, et külalised ei saanud sageli arugi, et ma tegelikult keelt veel päriselt ei rääkinud. Kõik töötas suurepäraselt senikaua, kuni keegi otsustas pikemalt lobisema hakata. Siis tuli ikkagi inglise keel appi võtta.

MIS NORRAST MINUGA KAASA TULI

2019. aasta lõpus tõi elu mind jälle Eestisse. Norra periood jäi selja taha, aga väga suur osa sellest, mida ma tänaseks külalislahkusest, teenindusest ja restorani toimimisest arvan, kujunes just seal.

Norefjellhytta õpetas mulle personaalsust ja detailide märkamist. Vapiano õpetas süsteeme ja suure meeskonna juhtimist.

Tagasi Norefjellhyttasse minnes pidin need kaks maailma omavahel kokku panema – sest hea teenindus ei saa sõltuda ainult sellest, kas parasjagu tööl olev inimene juhtub olema väga hea teenindaja. Selle taga peavad olema inimesed, koostöö ja süsteem, mis toetab head kogemust iga päev. Ja võib-olla kõige rohkem jäi minuga kaasa teadmine, et restoranis ei ole väga palju päriselt „pisikesi asju“. Kuuseoks laual. Katkine pirn. Hommikusöök pärast suurepärast õhtusööki. See, kas köök ja saal saavad teineteisest aru. See, kas külaline tunneb, et teda märgati.

Kõik loeb. Mõni asi rohkem, mõni vähem. Aga loeb.